Maailma esimesed kohvikud tekkisid keskajal Araabia kalifaadis ja Türgi Ottomani impeeriumis. Kuna moslemitel olid keelatud alkohoolsed joogid, asendasid nad neid “islami veini” – kohviga. Euroopas avati esimesed kohvikud 17. sajandi teisel poolel Marseille’s, Londonis, Veneetsias ja Viinis. Kuna kohviube röstiti ja jahvatati kohvikute juures, siis oli neist leviv aroom heaks reklaamiks uue joogi sõpradele.
Küll kirusid kohvi ja kohvikuid veini- ja õllemüüjad, kellele oli tekkinud ohtlik võistleja.
Eestis avati esimene kohvik Lääne-Euroopaga võrreldes küllalt vara – 1702.aastal.
Kohvik oli tõepoolest kohvik, mitte aga söökla või kõrts. Alkoholi ei pakutud üheski Tartu kohvikus. Kokoko olla alguses proovinud veini sisse tuua, loobus aga sellest peagi. Pakuti kohvi, teed, šokolaadi, kooke, stritsleid ja saiakesi ja see oli ka kõik. Aga seal sai lugeda kõiki tähtsamaid ajalehti – suuremates ka välismaiseid – mis olid kinnitatud puidust varre külge ja mida võisid seinalt ise võtta. Või paluda, et ettekandja tooks. Vajaduse korral said kohvikust tinti, sulge ja kirjapaberit. Isegi peavalupulbrit. Kui sulle kohvikusse helistati, paluti sind viisakalt telefoni juurde. Iga etekandja auasi oli tunda nime- ja nägupidi štammkundesid – alalisi kohvikukülastajaid. Võisid jätta kohvikusse sõbrale kirja või paki ja ta sai selle kindla peale kätte.
Kohvik oli eelkõige jutuajamiste, kohtumiste ja puhkamise paik.
„Postimees” 21.03.1934. a. teavitas:
„Kolmapäeval 21. märtsil 1934 avati uus kohvik Gustav Adolfi ja Rüütli tänava nurgal asuva suure maja keldris. Kohviku omanikuks on kunstnik Nigul Espe, kes ise maalis pannood. Fontäänid ja dekoratiivsed maskid on skulptor A. Mihkelsonilt, muud skulptuursed ilustused A. Starkopfolt, V. Melnikult, E. Jõesäärelt ja M. Saksalt.”
Nigul Espe ( 12.03. 1907 Riia- 14.03.1970 Tartu ) lõpetas Tartus „Pallase” kõrgema kunstikooli ja paistis silma maali- ning mööblikunstnikuga. Tema kujundatud oli ka Tartu uue kunsti- ja kirjanduserahva kohviku sisustus.
KO- KO- KO avamisel käis küll korra Tartu boheemlaspere seda apaššvärki vaatamas ja lauatelefonidega tutvust tegemas, et järgmisel õhtul olla nagu nõiaväel „Werneris” tagasi. Uude kohvikusse kolisid in corpore noored rahvuskirjanikud, kuna seal saab tantsuparketil liuelda. „Werneris” seda võimalust ei ole.”
Ajakirjaniku sõnum vajab kommentaare. N. Espe disainis kolmnurkse põhjaga uudsed istmed ja lasi laudadele asetada valged sisetelefonid, millega sai ühest lauast teise helistada. ( Valgeid telefone, mida seni oli nähtud vaid välismaa löökfilmides peeti luksusliku elulaadi sümboliteks).
Uuele kohvikule nime leidmiseks kuulutati välja võistlus ja saabunud ettepanekutest valiti välja atraktiivsena kõlav „KO- KO- KO” ( Tallinnas Viru tänaval tegutses moodne kino „Bi- Ba- Bo”) See pidi tähendama lühendatult „Kolme Koopa Kohvik”, kuna külastajatele oli määratu kolm nišši (= koobast), mille poolkaares tagaseinu kaunistasid N. Espe rahvusromantilised pannood muistsete eestlaste elust. Tartu tudengid mõtestasid „Ko- Ko- Ko” omakorda lahti: „Koolnud Koera Kohvik”, lühemalt öeldi lihtsalt „Koobas.”
N. Espe kõrval märgitakse uue kohviku omanikuna proua O. Goldi (ka Kold). Nemad tellisid akadeemiliste ringkondade meelitamiseks oma kohvikusse 54 teaduslikku, kirjanduslikku ja poliitilisest ajakirja ning ajalehte nii Eestist kui välismaalt. See oli rohkem, kui võis endale lubada Tartu Ülikooli raamatukogu. Aga eks sellele kulunud ka õige palju raha, millest peagi hakati puudust tundma.
Põhilise kultuuri moodustasid kunstnikud, nii õppejõud kui üliõpilased „Pallasest”, samuti vasakpoolse mõttelaadiga ülikooli nooremad õppejõud. Nimeliselt A. Kaal, A. Johani, teatrikunsti õppejõud Karl Ader, professoritest Paul Kogerman, August Tammekann, Ernst Ein, Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja Richard Kleis, mitmed „Vanemuise” näitlejad. Kunstnikud Ott Kangilaki ja Romulus Tiitus armastasid istuda kusagil varjatumas kohas ja visandada joonistusi ning karikatuure tuntumatest külalistest.
Meeleolu loomiseks mängis õhtutundidel trio. Noorema publiku arvates olnud nende repertuaar aegunud, kuna puudusid suuremad šlaagrid. „Centrali” tantsumuusika käivat hoopis rohkem ajaga kaasas.
Hiljem levinud „Koopa” štammkundedena arhitekt Arnold Matteus ja heliloojad Eduard Oja ning Eduard Tubin.
Ott Kangilaskilt ilmus 1990.a. ajakirjas „Akadeemia” tagasihaarav ülevaade „Vana Tartu”, milles ( lk. 611 ) on juttu ka „KO-KO-Kost”. Kangilaski kirjutas: „Wernerile” tegi üksvahe tugevat konkurentsi „Kolme Koopa Kohvik” Gustav Adolfi tänavas- tõmbas mitmeks aastaks selle põhilise publiku ära. Sest siin oli kõige laialdasem valik ajalehti ja ajakirju ja ettekandjaid olid ekstra valitud kaunitarid. Viimastest tegi mõnigi karjääri, saades kohviku, advokaadi või muu sellise asjamehe kaasaks. Õhtuti mängis korralik trio vaikset meeleolumuusikat. Neli- viis aastat oli see kohvik Tartu intelligentsi peamine kohtumispunkt. Siin toimetati „Loomingut,” „Tänapäeva,” „Üliõpilaslehte” ja „Akadeemiat.” Kõik olid üksteisega tuttavad ja harva kohtasid tundmatut nägu. Kui hiljem, kohvikuomanike omavahelise nääklemise tagajärjel käis „KO- KO- KO” alla ja põhipublik kolis „Wernerisse tagasi.”
„KO-KO-KO” avati 1934. a. märtsis Kunsti ja Kirjanike Klubi õhtuga, mis oli pühendatud „Vanemuise” näitlejatele August Sunnele Eesti teatris lasteetendustele aluse panijale. Hiljem toimus „Koopas” kirjanike kohtumisi lugejatega ja nende uudisteoste reklaamihõngulisi tutvustamisi. 1940. a. märtsis korraldati Tartu nelja noorema kunstniku taieste näitus. Oma loomingut tutvustasid Elmar Kits, Viktor Karrus jt. Nii et „KO-KO-KO” jätkas boheemlaste kohtumiskohana, kuigi 1938. a. 2. märts „Päevaleht” teatas, et kohvik tõstetavat senistest ruumidest välja, kuna kohvikupidajad olevat rikkunud üürilepingut. Sellest peale ei olnud N. Espe enam kohvikuomanike hulgas.
Veel sattus „KO-KO-KO” ajalehtede veergudele seoses suviste üleujutustega, mis seadsid klientuuri hädaolukorda. Tartut tabanud ägedad piksehood- paduvihmad tõid lühikese ajaga taevast alla sellise sademetehulga, et Toomemäelt Emajõe poole voolav vesi ummistas kanalisatsiooni ja ujutas üle keldrid. Aga „Koobas” oli ju keldrikohvik, kuhu põrandas olevatest kanalisatsiooniluukidest hakkas tulvama mitte just puhast vett. See valgus paksu kohvina ka publikuruumi, nii et külalised olid sunnitud tõusma püsti istmetele, kust kohalekutsutud tuletõrjujad nad süles tänavale toimetasid. Uputuse tõttu oli kohviku tegevus mõneks ajaks häiritud, kahjudest kõnelemata.
Tartu 6 kohvikust hävis II maailmasõjas 3. Allesjäänutest säilitas põhijoontes kohviku ilme ja kaaluka kultuuriloolise rolli vaid „Werner”- tolleaegse nimega „Tartu”. Kohvikud meenutasid oma menüült rohkem sööklaid või paremal juhul restorane. Igal pool müüdi alkohoolseid jooke, nii et paljudele noortele muutused kohvikud veini, likööri ja konjaki pruukimise eelkooliks.
Sööklaks muudeti ka „KO-KO-KO”. Tõsi- mõnevõrra parema köögiga kui teised Tartu kesklinna söögikohad.
Välja arvatud „Ateen”, mis sai nimeks „Volga”. 1940- aastate lõpul, kiideti üliõpilasringkondades just „Koopa” maitsvaid kastmeid. Hiljem lisandusid tunnustavad sõnad siinsete šnitslite ja karbonaadide kohta. Lihaportsjonid olid suured ja hästi läbipraetud. Selles osas pakkuvat „Koopale” konkurentsi vaid Raudteejaama restoran, mis jäi ju Vana- Tiigi vaid kiviviske kaugusele.
„Koobas” hakkas ikka enam kujunema õllesõprade meeliskohaks, kuni muudeti „Humala” nime kandvaks õllerestoraniks.
